(blogipostitus on loetav ka inglise keeles.)

tänapäeval on helikujunduses vähe asju, millega kedagi võiks üllatada. seda et actionfilmi ja actionmängu helikujundus on suures osas regular supermarket stuff, teavad kõik vähemalt 25 aastat (nuga, lihakirves, arbuus ja kaalikas). elektroonilise muusika peendetaile tundis iga “computer musicu” lugeja oluliselt paremini kui mängunarratiivide lahtimõtestamise peale pool elu kulutanud helikujundaja (“computer music” jäi sellel ajal lugemata, ja nüüd teda enam polegi). kõrvalkorteri jazzmuusik valdab une pealt fretless bassikitarri sellise osavusega, et helikujundaja ainus väljapääs on võtta katkine kontrabass ja saagida selle ainsal keelel välja ambientlik ja depressiivne burdoon – niimoodi jääb küsimus virtuoossusest küsimata. ja lõpuks, kui peaks tekkima tahtmine midagi ise komponeerida – vana johann sebastian (eksole, bach) kirjutas muusikat igal juhul paremini (ok, ta kirjutas absoluutselt kõigist paremini, nii et võibolla pole selle võrdlusega mõtet ennast tappa).

siit võime järeldada, et tehniliste oskuste peale mängu helikujundust rajada pole väga mõtet. alati on olemas umbes miljon inimest, kes on terve elu harjutanud selleks, et põhjustada helikujundajale kannatusi ja allajäämiskogemust. üks võimalik väljapääs sellest üsna lootusetust olukorrast on mingi radikaalse kontseptsiooni väljaarendamine. loomulikult on igal loomingulisel inimesel alati olemas umbes 10 kontseptsiooni, kuidas leida heinakuhjast nõel, mida sinna kunagi kaotatudki pole. aga kontseptsiooni väljamõtlemine ja kontseptsiooni reaalne rakendamine on kaks eri asja. ja selle teise variandiga on olematu nõela leidmine võimalik.

ehk siis, ma räägin improvisatsioonist. hetkel olen ma veel väga kaugel sellest, et öelda teile, milline hakkab olema summer eternali uue mängu audiokontseptsioon. see on mul olemas küll. aga kui see kunagi valmis saab, kuulan ma seda ja ütlen endale – see on nüüd küll hoopis midagi muud kui ma algul mõtlesin. ja põhjus ei ole selles, et me ei suudaks püsida mahajoonistatud raamides. suudame küll. aga me ei tee seda. minu kogemus helidisainerina ütleb mulle (umbes nagu zhuangzi ütles wittgensteinile), et kui oled hakanud ronima, unusta redel. ja unusta ta kuni selleni, et isegi redelit tähistav sõna ei tule enam meelde. see tähendab, mõtle välja helikujunduse kontseptsioon ja siis unusta see. las protsessi vool kannab seda, mis juhtuma hakkab, ja on kindel, et sinna, kuhu sa tahtsid jõuda, ta sind kohe kindlasti ei kanna. improviseeri nagu dizzy gillespie – õpi meistritelt. kui tantsija kukkus dizzy trompeti toru kõveraks, võttis dizzy äraväänatud toruga trompeti ja mängis sellega edasi. ja mitte ühe kontserdi, vaid kaua. sellest kujunes tema trademark.

see tähendabki, et kuigi ma tean täpselt, mis suunas me kogu helikujundusega liikuma hakkame, siis ma ometi ei tea, mis suunas me helikujundusega liikuma hakkame. kindel asi, mida ma võin lubada, on see, et ma hakkan kontseptsiooni kogu aeg ümber tegema. ma võin rääkida siia juurde veel ka ühe vana zen-loo (aga ilma selle juures püha nägu tegemata, see on lihtsalt üks kuramuse zen-lugu ja igaüks võib mõne sellise välja mõelda). oli kord kaks zeni-õpilast. nad said juhuslikult kokku ja üks küsis teiselt: kuhu sa lähed? sinna kuhu tuul puhub, vastas teine. esimene ei osanudki nagu midagi öelda selle peale ja läks küsis õpetajalt, et mida oleks pidanud vastama. küsi teinekord, mis sa siis teed, kui tuul ei puhu, soovitas õpetaja. nagu ikka lugudes, said zeniõpilased varsti jälle kokku. kuhu sa lähed, küsis esimene jälle. turule juurikaid ostma, vastas teine. ja nii see dialoog lõplikult kokku kukkuski.

kas selline süsteem, millest ma õigupoolest ju veel midagi ei rääkinud, tegelikult ka mingi kuulatava tulemuse peaks andma? ma võin öelda, et niimoodi ma tegin valmis ka disco elysiumi helikeskkonna. nii et mingi lootus on.